Uh. Kibekiire suveperiood on lõppenud. Nüüd võtan ühe minuti ja teen postituse sellest imearmsast paarist. Need pildid on mu töölaual oma aega oodanud mitu kuud.
Nad jõudsid minu juurde läbi paduvihma päris kaugelt. Ja kilomeetrike enne minu juurde jõudmist oli neil plaan, et keeravad otsa ringi ja lähevad tagasi, sest nii kõvasti sadas. Aga kui keegi on käinud maha nii pika tee, siis ometigi ei lase ma neil niisama lihtsalt minna.
Ja nagu ikka, vihm vaibus ja armastus õitses 🙂
Kaur viis eelmisel sügisel mu südame kaasa ja sel aastal tõi ta selle korraks tagasi. Vaid selleks, et järgmisel aastal uuesti kaasa võtta. Peale minu südame, tõi ta minu juurde ka oma emme ja issi. Seda rõõmustavam oli näha, et Järgmisel aastal ei tule nad pildistama mitte kolmekesi vaid juba perelisaga :)!
Kõige kollasem kuu, minu juures maal ,on alati oktoober. Siis on tammed päikese värvi ja õhtud kuldsed. Ja kui juhtub veel lubama ka päikeselist ilma ning pildistama tulemas on üks suurepärane seltskond, siis ega suurt paremat tahta ei saa 🙂
Ja ühel sellisel päeval tulidki. Kaks ilusat õde- Geili ja Gerli. Ja mitte kahekes vaid ikka koos oma kõige armsamatega 🙂
Armastust on mõnikord raske sõnadesse panna. Küll aga on seda silmaga võimalik näha. Just siis kui on kohal ja koos õiged inimesed.
Janne ja Erik käisid minu juures oma ootusaega jäädvustamas. Pildistades läks aeg nii ruttu, et sumedat õhtupoolikust sai sujuvalt päikeseloojang. Peale seda võttis aga juba metsaheinamaa meid oma sooja, udusesse kaissu.
See oli minu jaoks ilmselt üks maagilisemaid pildistamisi sel suvel. Aitäh teile.
Minu juures maal käib järjest enam armsaid inimesi. Keset põlde ja kruusateid. Janet ja Tanel ei olnud ka mingi erand.
Maaeluga ongi selline tore lugu, et kui hommikul plaanin noored suure heina sisse ajada, siis niidetakse õhtuks hein maha. Ja kui järgmised armsad plaanin kõrrepõllule viia, siis küntakse põld üles. Nüüd olen põnevil ja nuputan, mida põldudele külvatakse, milline on mu võtteplats sügisel, järgmisel aastal?
Aga kõik see sunnib mõtlema, asju ümber hindama ja värskelt nägema. Nii, et muudatused on head 🙂
Suvi on kiire aeg ja blogisse ei jõua igal nädalal postitada.
Aga neid armsaid tahtsin ma taile kindlasti näidata. Ma arvan, et üks suur sõna, mis neid iseloomustaks, on Armastus. Iga silmavaade, puudutus, naeratus. Igast hetkest õhkus midagi nii ilusat, et jäi vaid soovida, et kõik inimesed armastaksid nii.
Minu juurde maale tulid pildistama kolm kaunist õde. Kaasas ema ja kahe õe kaaslased. Sel päeval saime me tunda külma tuult, silmipimestavat päikest ja mahedaid varjupilvi. Selline see kevad juba on 🙂 Aga kui pildistamas on kolm päikeselist preilit, siis pole külmast tuulest lugu!
Suur suvi ja armsad inimesed! Minu juurde maale on sattunud juba paljud pered ja paarid. Kaasas piknikutekid, hea tuju ja palju häid mõtteid.
Nii sattus ka Marika, kaasas suur ja imearmas pere. Siin ongi üks pisike killuke sellest päikeselisest kambast. Peretütar Sigrid ja tema kaaslane Tarmo 🙂
Nemad leidsid mind südasuvel. Sealtsamast Tormast, keset ohakaid ja viljapõlde. Ja minu üllatuseks jõudsid nad minuni Tartust. Ilmselgelt olen ma varbaotsteni liigutatud kui keegi leiab, et olen piisavalt hea, et minu juurde Tartust, kõikide vabakutseliste fotograafide mekast, sõita 🙂
