Kai Agathe ja Kaupo

Ühe pruudi ja peigmehe tähtis päev. Võiks öelda, et see kõige tähtsam isegi.

Ehk siis ülevaade sellest, milline näeb välja üks pikk, pikk pulm 🙂

Pruudi meik ja soeng: Ilusalong Tuhkatriinu lugu

Registreerimine: Ülenurme Põllumajandusmuuseum

Peokoht: Kuremaa loss

 

Advertisements

Läbi vihma

Uh. Kibekiire suveperiood on lõppenud. Nüüd võtan ühe minuti ja teen postituse sellest imearmsast paarist. Need pildid on mu töölaual oma aega oodanud mitu kuud.

Nad jõudsid minu juurde läbi paduvihma päris kaugelt. Ja kilomeetrike enne minu juurde jõudmist oli neil plaan, et keeravad otsa ringi ja lähevad tagasi, sest nii kõvasti sadas. Aga kui keegi on käinud maha nii pika tee, siis ometigi ei lase ma neil niisama lihtsalt minna.

Ja nagu ikka, vihm vaibus ja armastus õitses 🙂

Janne ja Erik

Armastust on mõnikord raske sõnadesse panna. Küll aga on seda silmaga võimalik näha. Just siis kui on kohal ja koos õiged inimesed.

Janne ja Erik käisid minu juures oma ootusaega jäädvustamas. Pildistades läks aeg nii ruttu, et sumedat õhtupoolikust sai sujuvalt päikeseloojang. Peale seda võttis aga juba metsaheinamaa meid oma sooja, udusesse kaissu.

See oli minu jaoks ilmselt üks maagilisemaid pildistamisi sel suvel. Aitäh teile.

3+1=4

Aiviga sain ma tuttavaks ühe reisi ajal. Sattusime toanaabriteks ja ei saa salata, et ta üks igavesti tore ja armas inimene oli 🙂 Peale selle ka äärmiselt tegus.

Ja nii sattusin ma hiljem Aivi pere juurde tema beebiootust jäädvustama. Ja juba natukese aja pärast jõudis kaamera ette ka värske ilmakodanik ise.

T & R

Nemad leidsid mind südasuvel. Sealtsamast Tormast, keset ohakaid ja viljapõlde. Ja minu üllatuseks jõudsid nad minuni Tartust. Ilmselgelt olen ma varbaotsteni liigutatud kui keegi leiab, et olen piisavalt hea, et minu juurde Tartust, kõikide vabakutseliste fotograafide mekast, sõita 🙂

Ats ja Elis

Armastus on ilus, õrn ja soe. Pealegi- armastus päästab ju maailma. Ja mina usun, et ühel päeval päästabki 🙂  Ats ja Elis olid ka nii lahked, et olid ühte oma piltidest jagama poole maailmaga. Nimelt on nende pilt ka Jõgevamaad tutvustava raamatukese kaanel: http://issuu.com/visitjogeva/docs/j6gevamaa_imagotrykis_est

Nendel põldudel, sellesse mulda, vajutas oma jäljed minu vanavanaisa. Oma jäljed jättis ka vanaisa. Ja nüüd jätavad sinna oma jäljed minu tädipojad. Järjepidevus on ilus asi.

Tüdrukuteõhtu

Leppisime kokku ühe väikese üllatuspeo pildistamise. Peo kangelane abiellus ja siis oli see üllatus väikene osa tüdrukuteõhtust. Ja justnimelt minu juures maal. Peale maa mul seal suurt midagi ei olegi. Seepärast lõin korraks verest välja kui autodest hakkasid võluväel välja ilmuma kreemikoogid, salatid, šampanja ja lausa küünlalühter. Mul polnud ju laudagi 😀 Aga kõrvaltpõllult sületäis heinu, vana lakaluuk lauaks, veidi patju, mõni linik- ja oligi avatud eriti eksklusiivne restoran.

Ja ma ei väsi kordamast, et Eestis ongi need kõige, kõige ilusamad naised. Nii seest kui väljast 🙂

Anu

Kaunis Anu. Käisin temaga koos põhikoolis. Mäletan teda ainult päris väikese plikana. Aga nüüd on väike Anu kasvanud  naiseks. Ja seesama võrratu naine võitis kunagi Minu FB lehe loosimängu.
Ma olin päris rõõmus, et fortuuna just Anu valis. Miks? sest Anu on inspireeriv. Ta tantsib, laulab ja teeb veel paljusid põnevaid asju.
Kuna ma teadsin, et Anu armastab muusikat ja mul üks vana ja lootusetult korrast ära pill olemas oli, siis sai klaver keset heinapõldu tiritud. Sinine oktoober, nii oli vana pilli nimi. Valsilugusid sellest vanast klaverist enam välja ei õnnestunud võluda. Küll aga sai ta uuele elule kena rekvisiidina 🙂 Ma ei kujuta päris hästi ette- kuidas saadi üks klaver näiteks viiendale korrusele kui lifti ei olnud? See kaalus nii palju! Aga kogu vaev tasus end kuhjaga ära.